Titaani kasutatakse tavaliseltanoodsoolvee (naatriumkloriidi lahus) elektrolüüsil selle soodsate omaduste ja korrosioonikindluse tõttu. Siin on mõned põhjused, miks selleks otstarbeks titaani valitakse:
- Korrosioonikindlus: titaanil on suurepärane korrosioonikindlus isegi väga söövitavas keskkonnas, näiteks soolvees. See moodustab oma pinnale passiivse oksiidikihi, mis kaitseb seda lagunemise eest ja tagab teiste metallidega võrreldes pikema eluea.
- Elektrolüütide stabiilsus: titaanil on kõrge stabiilsus ja vastupidavus elektrolüütide, näiteks soolvees sisalduvate kloriidioonide oksüdatsioonile. See stabiilsus võimaldab sellel pikema aja jooksul vastu pidada karmidele elektrolüüsitingimustele ilma olulise halvenemiseta.
- Madal hapnikueralduse potentsiaal: hapniku eraldumise potentsiaal on pinge, mis on vajalik vee oksüdeerimiseks, et elektrolüüsi käigus tekiks gaasiline hapnik. Titaanil on suhteliselt madal hapnikueralduse potentsiaal, mis tähendab, et hapniku moodustumiseks anoodil kulub vähem energiat, mille tulemuseks on suurem energiatõhusus elektrolüüsi ajal.
- Kulutasuvus: titaan on laialdaselt saadaval ja aja jooksul muutunud taskukohasemaks. Kuigi selle algkulu võib mõne teise materjaliga võrreldes olla kõrgem, muudavad selle pikaealisus, korrosioonikindlus ja tõhusus pikaajaliste elektrolüüsiprotsesside jaoks kuluefektiivseks valikuks.
Nende tegurite tõttu on titaanist kujunenud eelistatud materjal soolvee elektrolüüsi anoodide jaoks, aidates kaasa selle laialdasele tööstuslikule kasutamisele kloori, naatriumhüdroksiidi ja muude oluliste kemikaalide tootmiseks.
